Ma seisin yxi puhudes leele
& läbi luidete kollase rahu
ta nuttis näkku surmale & teele.
Pähe lähem öö ei mahu.

oli tal tasane nukker unistaw hääl
olid tal silmad tumeda taewa karwa
olid tal kõhnad kondised pubeka käed
olid tal weenid ning nuttis ta harwa
+                                                            +
    +                                                    +
        +                                            +
             +                                   +
                 +                           +
                     +                 +
                         +         +
  oli wähe neid hetki mil nägin
  tema wäsinud silmi & keerduwaid käike
  oli ometi me wahel wõitmatu wägi
  mis sundis kuulama kuis tõuseb päike
                         +         +
                     +                 +
                 +                           +
             +                                   +
        +                                            +
    +                                                    +
+                                                             +
yha rohkem tunnen mina olin kääbik
tema oli wõlur tema lihtsalt oli
nyyd on seisud samad mina olen kääbik
tema wõlur oli see on kurwim: OLI

ta laul kui lind sööstis pilvede alla
ta laul kui wälguleek wõbeles
ei teadnud meist keegi kuulda wõi olla
& syda rinnus rabeles

ta enda hing ei pidanud watstu
ei suutnud awarust taluda
ta wiimne wiis kui kaja weel kostus
mis jäi muud yle kui paluda

 

ta kandis raskel sammul yle
wete wiimast nägu
mis armsana & puhtana
tal jäänud pihku weel
     nyyd minnes siiski kuulas taas
     kas hyyab aastaid kägu
     kuid odraokas kõrisse
     sel jäänud eilsel teel