Olen laotanud ulmad su jalge ette; 
käi tasa, sest see, millel käid, on mu ulmad. 
                                                   W.B.Yeats 
 
 
 
 
Elulugu 

SÜND 
ELU 
ELUELU 
ELUELUELU 
ELUELUELUELU 
ELUELUELUELUELU 
ELUELUELUELU 
ELUELUELU 
ELUELU 
ELU 
SURM 
 
 
 

      Logoudile

      ööpikkune naerdes & kukkudes
      yhte waid kindlasti teab
      inimhingede ämblikuwõrkudel
      tasem on käia hea
       

      Wõid sulgeda silmad-
      Su kuulmist ma kuulen
      & pyhitsen lumede pagu
      las sompus on ilmad-
      mis teeb hallus puule?
      kyll kewadex õisi tal jagub

      talw näilik onnähtus
      sest kewadet kannan
      ma endaga hangedest yle
      & lumi mis kuhtub
      pea wariseb rannax
      & äkki on mesilassylem

      kaob piir kus on uni 
      wõi kumb neist on ulm
      kas uni on halb wõi on hea
      kas uni on see kui 
      wäljas on kylm
      wõi kui kewad- ei tea

      Sa sulge waid silmad
      Su kuulmist ma kuulen
      & pyhitsen lumede pagu
      las sompus on ilmad-
      kyll tulewad tuuled
      & rohkem kord sõnu mul jagub
       
       
       
       

      nimetu igatsus kaswada lähemax aina
      sõnade walgel otsida ennast & Sind
      tähita uttu wajub mis kunagi painas
      enam ei häiri kui jalge all kerge on pind
       
       

      täna on see talw 
      kui mu pea käib ringi
      & jälgedes weex muutub lumi
      ehk tuli see sellest 
      et peites hingi 
      jooxin lund mööda hommikuni
       
       

      Sa
      Sa 
      Sa
      Sa
      torm akna taga
      mingid kassid
      AGA

      yx ihu
      yx hing
       AAMEN.
       
       

      ma suubun Sinusse
      kui wäike waikne nire.
      Ma suubun Sinusse.
      Kui wäike, ent ka sire, 
      ma suubun Sinusse,
      sest Sina oled suur.
      Ma suubun Sinusse
      kui Sinu wete juur.
      Ma suubun Sinusse,
      sest Sina kaswad sellest,
      ma suubun Sinusse,
      & Sina tead ka, millest
      ma suubun Sinusse.
      Ei Sinust pääse mööda.
      Ma suubun Sinusse
      & tean: et siia jääda!
       

      armastama ma tulin
      Su kurbusest astusin yle
      armastama ma tulin
      armastades ma OLEN
       

      *******************
       

      13.06.98

      nyyd mõnest tee on wiinud wiimax lahku
      & mõnega ta kokku pole wiinud weel
      siit täna kõhklemata isepäinis lahkun
      ei tea, kas hea on see- waid wäsinud on meel
       
       

      TALISMANILOITS

      Hoidku Sind, Su rõõme, meelt,
      seisku ees Sul walel teel,
      wiigu tusk & toogu head,
      silitagu kurba pead.
      Wõtku unedest Sul õud, 
      kastku siis, kui hinges põud,
      käigu Sinuga Su teed,
      kuni kestad, elad weel.
       
       
       

      OHT III 

    waenlane ei maga 
    waenlane on uneta 
    kusagil piiri taga 
    ei julge olla mureta 

    kardab me läheme sinna 
    kardab me tapame lapsed 
    kardab me rusume linnad 
    kardab me laseme täpselt 

    ei söanda panna pyssi käest 
    ei söanda minna ära tagala 
    ei söanda tulla wälja tanki seest 
    ei söanda syya ega magada
 
 
 
WÄLJATÕMMAT '   HAMBA MÄLESTUSEX
On tyhi tunne mul -
kas tunned?
Yx tykk on minust jälle löönud lahku
& alustanud iseseiswat elu. Nähku,
et minu seltsis olla oli parem!
Wast juhtus seiku halbu hiljem, varem,
kuid õnnelikud hetked jõudsid alati!
Kui wõidukalt sa õunast tegid salati!
Ehk olex kihwagi su'st teha suutnud,
kui mitte tappew walu polex plaane muutnud.
Jah, tea! Seal prygikastis wõib ju olla
kuiwem, kuid - ka jääda teiste alla!
Ja sinu hästi tuntud eripära
seal tingimata tuhmub ära.
Mul tõesti kahju, usu! Sest
nii peagi ilma jään ma kõigist hammastest.
 
 
 
      SUWI
Ma laman aina meeletult Su sirelite all 
weel unistan & pyyan walgeid kärbseid 
Su nukraist silmist näen et kord see maa on liiga hall 
& juba mäletad Sa päewi eilse järgseid 

Siin nägin kuldseid taewatuuli liikwel läbi öö 
& tundsin nendes kaugeid wäsind hingi 
Nyyd öösiti on kirju une tundmine mu töö 
sest alates kui taipasin et maa & ilm käib ringi 

Ma laulan aina waixemalt et kuulda selle häält 
kes kutsub wäga wäixe suikund põõsalinnu wiisil 
Ja enne uinumist ma pyyan wähem libiseda jääl 
sest tean et sealt kord tulid need kes lilled wiisid
 
  
    Katkend <suwi>
öö tõusis suur & tume pyha 
ning lasi walla oma sysimustad juuxed 
& keset tõuswat tormihaku myha 
ta peitis ära Yksildase nuuxed 
        ja ööse peitsid ennast sinikirja lilled 
        et leida warju liblikate eest 
        kes unustanud mis wõi kas wõi millex 
        end hoida eemal tulest eemal weest
  
 
*    *    *

imehabras on sild 
kahe inimlapse hingede wahel 
piisab wäikesest mõrasest hahest 
et langex kild 

& kerkix piir 
poolex raiudes mõtted & teod 
kähku ununeb kõik mis seob 
Kui yxik tiir 

keerleb unund armastaja 
pyydes uuesti leida end wõi millele 
yldse elada tundes & kellele 
enam weel waja 

               yht wäikest kurba hinge
 
 
 
Kewadõhtu Paides <Pommi 18. synnipäew> 

Su pystol & mina 
yxi pimenevas linnas 
tuhmub taewa sina 
maas wedeleb kinnas 

               yxindus & surm 
               lapsed pyydwad palli 
               jälle roheline nurm 
               eile olin kallis 

Keegi tassib kytet 
keegi peseb linu 
kuri olla pole mõtet 
temal ega minul 

               eilsed hetked helged 
               mina wõi nemad 
               pyya kinni helbed 
               on imelik kewad
 
 
 
    OHT I
säratus walges koridoris 
sirutab oma sõrmi 
        ängistawwalge waikus 
awab uxi õliseil hingil 
wahib kõikjale sisse 
        kurdistawwalge waikus 
liigutab ligaseid kombitsaid 
topib end pragude wakku 
        kägistawwalge waikus 
kuulmata sammul libistab 
ahmib awarust sisse 
        kugistawwalge waikus 
pyyab kõike pyytawat 
matab hääli & kaja 
        wabistawwalge waikus
 
 
 
Anni
 *   *   * 

                millest näeb und laps keda weel ei ole 
                kes weel ei tea kes weel ei tule 
                kui ema laulab talle unelaulu 
                kui ema kuskile ei kuulu 
                & käärib paljax oma kõhetunud õla 
        millest näeb und laps keda weel ei ole 
        kes weel ei tea kes weel ei tule 
        kui ema neelab talle unerohtu 
        kui ema otsib rahustitest lohtu 
        & haarab systla keset narkarite hala 
millest näeb und laps keda enam pole 
kes ei saanud teada kes ei iial tule 
kui ema ikka laulab unelaulu 
mis sest et kõikidele kuulub 
& lämbub kõrwus enda unelaulu kõla 

  
 
 
 
värsse